Harjumine võtab aega

26 okt

Lõpuks ometi on mul aega ja viitsimist oma arvuti avada ning mõned read siia blogisse kirjutada. Esimene ametlik töönädal on läbi!!! Ma ei oska kohe kuidagi moodi seda kõike sõnadesse panna, mida ma sel nädalal olen kogenud, avastanud, õppinud, teinud ja loonud. Ma tahaks väga lähemalt rääkida, aga kuna mu töökaaslased teavad mu blogi ning ametisaladusi ju välja lobiseda ei saa, siis ma pean vait olema. Kahju! :D Igatahes on mul hetkel võimalus kaasa lüüa ühes vägevas projektis, mida saadab juba praegu edu, kuid millel on maailmamastaabis tohutult potentsiaali. Ja ma saan tööd teha sellel alal, mida ma nagunii väga hästi valdan. Win!

Muidugi on see nädal ka üsna väsitav olnud. Kui ikka olla harjunud sellega, et ärkan, söön, treenin, blogin ja teen kõike muud siis, kui ise tahan, on igapäevane töölkäimine väga suur muutus. Ja sel nädalal on mul ka vaid üks puhkepäev (täna), sest reedel ja eile toimus nn brand workshop. Kuigi ma pole ühelgi ööl täiesti välja magada saanud ning ka homme tuleb jälle vara tõusta, siis ma juba ootan homset. Kui rääkida stressist, siis ma võtan igatahes selle mul-on-nii-palju-tegemist-stressi kui appi-mis-minust-saab-stressi. Muidugi ei ole võimalik nagu orav rattas kogu aeg tööd rabada, kuid ma olen kindel, et varsti saan ka oma aja paremini organiseeritud ja töövälised toimetused kiiremini tehtud. Harjumine võtab aega.

Eelmise nädala kokkuvõttes mainis, et nüüd tuleb minu comeback. Kas mul siis läheb?

Vaimse arengu ja enesetunde koha pealt olen teinud väga suure hüppe, kuid see füüsiline pool vajab veel veidi korrektuure. Sel nädalal tegin enne tööd neli korda trenni (1 x jooks ja 3 x rattasõit), mis on iseenesest suurepärane, kuid ma tahaks ikka väga jõusaali ka jõuda ning pikemaid otsi joosta. Ütlen endale, et üks samm korraga ongi tegelikult parim strateegia.

üks hommikune jooks

üks hommikune selfie

Mis blogisse puutub, siis mõtlesin, et teeks paarinädalase pausi, et oma uude elurütmi sisse elada. Samas kui äkki mõni idee pähe tuhiseb, mida tahan ilmtingimata jagada, siis blogin ikka. Üleüldse muutub mu blogi vist rohkem selliseks work-life-balance‘i-teemaliseks, kuid muidugi ei puudu ka trenni- ja toidujutud, reisikirjeldused, pildid jmt. Blogimist ma kindlasti ei jäta!! :)

Aitame üksteist!

20 okt

Kui ma suvel enda toitumisprobleemidest ja kehakaaluga võitlemisest avameelselt blogisin, kirjutas mulle üks tüdruk ideega, et võiks taoliste muredega naised kuidagi kokku koondada. Üheskoos tuli meil idee, et võiks luua Facebooki nö tugigrupp. Siis nägin Kristi blogist, et ka temal tuli sama mõte. Ühendasime jõud ning avasime grupi „TasaKaal – eluterve suhe enda ja toiduga“ (kinnise FB’i grupi link).

Milles siis asi täpselt seisneb?

  • Grupi eesmärk on luua keskkond, kus toitumisprobleemidega naised saavad jagada vabas keskkonnas oma kogemusi ning üksteist tervenemise teekonnal aidata. Me kuulame üksteist ära ja oleme teineteisele toeks.
  • Grupp on mõeldud inimestele, kes tunnevad, et nende suhe söömisega ja enda keha(kaalu)ga on pahuksis: näiteks kui sa mõtled pidevalt toidule, kui sul esineb ülesöömist/söömissööste, kui sa ei suuda ennast mingi kindla toidu läheduses kontrollida, kui sa sööd salaja, kui su kaalunumber määrab ära sinu väärtuse inimesena ja su enesetunde vmt. Sõna „toitumishäire“ ei käi ilmtingimata meie grupiga kaasas, kuid eks mingil määral erinevad meie käitumismustrid sellest, mis ühiskonnas peetakse normaalseks ja tervislikuks.
  • Grupp pole aga mõeldud inimestele, kes tahavad lihtsalt tervislikumalt toituda, kaalust alla võtta või mingeid salenemisnippe saada.
  • Grupiga liitujatelt ootame aktiivset osavõttu grupi aruteludest, et ei tekiks suur hulk „luusijaid“ ja et grupp ei paisuks liiga suureks. Samuti oleks tore, kui liituja ennast teistele lühidalt tutvustaks.

Meile väga, väga, väga meeldiks, kui meie gruppi täiendaks ka mõni isik (psühholoog?), kes oskaks meid aidata ja meile professionaalset nõu anda. Võibolla teab keegi kedagi, kes oleks nõus oma aega ja teadmisi sellesse projekti panustama. Kui jah, siis ootame kirju aadressil tarkpeateebtrenni@gmail.com või kristivarik@gmail.com.

Mul on igatahes juba praegu hea meel, et see grupp sai loodud. Onju, tüdrukud?

Ja nüüd ma sellel teemal enam blogis väga juttu ei tee, sest enamik lugejatest neid muresid ei mõista. Ja see on väga hea, et ei mõista!!!

Nädala kokkuvõte 13.10. – 19.10.2014 + matkapildid

19 okt

Trennid:

Ega siin midagi hõisata pole – ka sellenädalane treeningute kokkuvõte on üpris tühi. Pärast teisipäevast trenni läks mu enesetunne uuesti halvemaks. Üritasin siis oma keha kuulata ja alles siis uuesti proovida, kui tervis jälle paranes. Eilne lühike jooks oli hea ning nüüd loodangi, et mingeid tagasilööke enam ei tule. Vähemalt on mul selle üle hea meel, et sel nädalal olin trenniväliselt tunduvalt aktiivsem kui eelmise kahe nädala jooksul.

Täna oli õues lihtsalt suurepärane ilm: 23 kraadi sooja. Kuidas see võimalik on? Oktoobri lõpus? No tegelikult olen sellega Saksamaal juba harjunud, et sügisel tuleb mingi teine suvi, mis on kohati soojem kui suvi ise. :D Ja siis läheb paari päeva jooksul nii külmaks, et võib talvemantli välja otsida. Normaalne.

Igatahes sain ma täna lühikesed püksid jalga ja t-särgi selga panna ning koos G-ga matkama/kõndima minna. Kokku kõndisime umbes 2 tundi päris kiires tempos. Mul igatahes higi voolas ojadena ja oli täitsa trenni eest. Oma teel Radebeuli viinamarjaistanduste juures tegin mõned pildid ka:

Järgmisest nädalast saab mu elu hoopis uue rütmi sisse (tööööö!!!), millesse üritan ka trenni ära mahutada. Ma tõesti tahan jälle normaalselt joosta, jõutrenni teha ja enda füüsilist vormi parandada. Mingeid suuri eesmärke seadma ei hakka, sest esialgu on minu jaoks olulisem oma kindla rutiini leidmine: millal teen trenni? millal puhkan? milliseks kujunevad söögikorrad ja -ajad? millal blogin? jne. November ja detsember olgu nn “off season”, küll siis uuest aastast saab jälle kevadeks plaane teha.

Üldiselt loodan, et tänase päevaga on igasugusel laisklemisel LÕPP ja siit algab minu comeback. ;) Või tegelikult… mis ma ikka loodan?! Ma tean seda!

Feeling Alive

18 okt

Täna hommikul ärkasin selle peale üles, et päike paistis aknast sisse ja paitas mu põski. Sellised hommikud on mu lemmikud! Kui kõike seda ilu näha, mis sügis meile pakub, siis oleks patt kodus istuda. Ja nii ma otsustasingi esimest korda pärast 3-nädalat jooksupausi taas oma jooksutossud jalga panna ja välja lipata.

Üllatavalt kerge oli joosta. Mul on tunne, et keha on saanud korralikult puhata ja taastuda. Kõik on millekski hea – ka kerge külmetus on mõnikord hea! Jooksin vaid umbes 30 minutit, kuid alustuseks sellest piisas. Nüüd tunnen ma ennast maailma õnnelikumana inimesena. Uskumatu ikka, mida jooksmine inimesega teha võib. See on maagia! :)

Nüüd hakkan tuba koristama ja siis panen ennast õhtuks valmis. Täna saan kolme eesti naisega kokku, kes elavad samuti Dresenis. Teeme koos süüa, joome veini ja muljetame Saksamaa elust. :D Ühte tüdrukut nendest juba tean, kuid teised kaks on võõrad. Ootan juba väga!

Mõnusat nädalavahetust!!!

Kahtlasest kastmest ja šoppamisest

16 okt

Täna ei olnud mul plaanis siia midagi kirjutada, aga kuna tegemist on mu viimase „vaba“ nädalaga, siis miks ka mitte. 100blogipäeva väljakutsest jäi see kuidagi külge, et täiesti okei on postitada ka mitte nii sügavamõttelisi ja asjalikke kirjutisi. Niisiis tuleb siit üks sissekanne, millel polegi väga mingit kindlat pointi.

Mind üllatas see, et pärast eilset postitust mitmed inimesed minu käest mu töökoha kohta küsima tulid. Tore on teada, et minu tegemised kellelegi korda lähevad. Kindlasti puudutan seda teemat edaspidi ka oma blogis, sest mu töö on lihtsalt niiii superäge! Ma ei jõua esmaspäeva ära oodata, mil kõikide nende põnevate ülesannete ja väljakutsetega algust teha saan. I‘m so excitedddddd!!!!! Ja nüüd arvate, et ma olen hulluks läinud, et ma nii väga tööle kipun, hehe.

Eile õhtul käisime siis sõpradega ühes kreeka restoranis söömas. Kuna ma kodus tegelikult kunagi sealihast toite ei tee, siis võtsin ühe sealihaga roa, millel pidavat väga maitsev kaste olema. Sellistes olukordades saan ma alati aru, KUI erinevad ikkagi inimeste toitumisharjutumsed (ja maitsemeeled) on. Paljud võtsid lauas sama roa ja kiitsid seda taevani. Minu jaoks oli kaste liiga soolane ja nii kunstlikku maitsega. Ma ei taha teadagi, kui palju seal glutamaati sees oli. :D

Ma ei ole pirtsakas sööja ja kuna mul oli kõht väga tühi, siis sõin ma oma söögi nii 70% ulatuses ära. Küll aga oli mul pärast selline joogijanu, et hoia või keela. Koju jõudes jõin ära pea 2 liitrit vett. Ka täna ei lähe mul ükski soolane toit alla. No ma ei tea – kas asi on minus või selles „superkastmes“? Siit aga iseendale märkus: eelista ikka isetehtud toitu ning hoidu kahtlastest kastmetest!

Nüüd aga teise teema juurde: šoppamine.

Täna pärast töö juures lepingule allakirjutamist käisin mööda poode, et endale tööks sobilikke riideid leida. Mul on riidekapp põhimõtteliselt ainult kas trenniriideid või siis casual suveriideid täis, millega kohe kindlasti ei näeks ma tööl professionaalne välja. Normaalseid rõivaid on vähe ja ka need vähesed on kas kulunud või vales suuruses.

Alati, kui ma poodides käin, siis mõtlen, kellele need hilbud küll tehtud on, sest minule ei sobi need absoluutselt mitte. Jõutrenni ja mu hea söögiisu tõttu on mu reielihased juba nii suured, et kõik püksid näevad mu jalas väga naljakad välja. :D Ja siis kõik need x-lõikega pluusid, millest ma hoian heaga eemale. Mõned kampsunid on küll väga ilusad, kuid talve saabudes hakkab mul köetud siseruumides nendega lihtsalt palav. Lõpuks leidsin vaid kaks pluusi, mis olid enam-vähem okeid. Võibolla oleks mulle isiklikku stilisti vaja?!