Nädala kokkuvõte 10.11. – 16.11.2014

16 nov

Trennid:

Uskumatult kiiresti on üks nädal jälle läbi saanud! Kui seda trennide pilti vaadata, siis tundub, et olen täitsa tubli olnud. Selle üle on mul väga hea meel. :)

Esmaspäev ja reede olid jõusaalipäevad. Koostasin endale nüüd uue jõutrenni kava, millega sel nädalal algust tegin. Tundub, et vahepeal ära kadunud jõud hakkab taaaaasapisi tagasi tulema.

Teisipäeval proovisin jälle spinningut, kuid seekord andis trenni üks teine treener. Ja ta oli niiii vinge! Hea treener annab treeningule ikka nii palju juurde. Lisaks kogu rühma motiveerimisele vaatas ta mulle nii tihti silma sisse ja naeratas. Sellest piisas, et mul tekiks tunne, et selles trennis hakkan ma KINDLALT iga nädal käima. Ha! :D

Neljapäev ei olnud trenni mõttes väga super. Jooksin lindil umbes 30 minutit, kuid see kiskus väga üksluiseks. Pärast seda tegin 15 minutit kõrge intensiivsusega kogu keha trenni. Kuna spordiklubis oli sel kellaajal päris palju inimesi, sain muidugi oma burpee‘sid tehes “mõnusa” publiku osaliseks. Ma olen seal vist ainuke, kes nö tavalisse jõutrenni hulka ka midagi teistsugust miksib. Ma teen siis alati näo, et see mind ei häiri, kui keegi saali teises otsas mind suu ammuli jõllitab. Meesterahvad ei proovi seda isegi mitte varjata. :D

Täna käisin jälle jooksmas, kuigi mul läks oma motiveerimisega päris tükk aega. Nüüd on need märjad ja tuulised sügisilmad ka Saksamaale jõudnud. Lükkasin oma jooksu kogu aeg edasi, sest diivanil oli palju mõnusam vedeleda. Siis aga ütlesin endale, et “jookse kasvõi 10 minutit, aga mine vähemalt välja”. See trikk töötab alati! Kui juba jooksma hakkan, siis tundub nii tobe kohe koju tagasi pöörduda. Pärast 60-minutilist kerget sörki tundsin ennast suurepäraselt!

Nüüd ootan juba pikisilmi järgmist nädalat. ;)

Sport kui kvaliteetaeg iseendaga

11 nov

Ma alles eile õhtul avastasin, et mu postitusele „Miks ma ei taha enam trenni teha“ tuli niiii palju tagasisidet. Tavaliselt saan kõik kommentaarid endale meili peale, aga seekord mitte. Ja ma ei taibanud ekstra vaadata ka. Sorry, et mõni kommentaar nii pikalt minu heakskiitu ootas. Isegi kui ma igale kommentaarile ei vasta, siis ma hindan seda väga, kui keegi võtab ette ja kirjutab mulle midagi. Tore on teada, kui minu tegemised kellelegi korda lähevad. See innustab mind ka kiirematel aegadel edasi blogima!

Igatahes…

Nagu juba eilses nädala kokkuvõttes mainisin, siis olen LÕPUKS ometi trennilainele tagasi saanud. Ma ei taha küll midagi ära sõnuda, aga mul on tunne, et see pole selline ühekordne „jess-kõik-on-jälle-super“-faas, vaid ma päris tõsiselt olengi saavutamas trennirutiini, millega võin rahul olla. Eks neid tagasilööke tuleb edaspidigi, aga eks siis olen juba jälle natuke targem. :D

Põhimõtteliselt muutsin ma ainult ühte asja – hakkasin trennis käima mitte enne vaid pärast tööpäeva lõppu. Alguses oli minu jaoks loomulik, et teen hommikuti trenni, sest siis on tõenäosus suurem, et ma ei leia päeva jooksul trennist viilimiseks mingeid vabandusi. Pealegi, nii mõnus on ju pärast hommikust treeningsessiooni värske enesetundega tööd teha. Pärast tööd saan otse koju tulla ja lihtsalt puhata. Mõnus, kas pole?!

Teoorias kõlab hästi, aga minu puhul see variant väga ei töötanud. Nimelt ei suutnud ma hommikuti üldse oma treeningule keskenduda ega protsessi nautida, vaid vahtisin ainult kella, et ma ikka normaalsel ajal tööle jõuaks. Ka jooksmise ajal. Peas olid tahes tahtmata töömõtted, a la mida ma sel päeval teha kavatsen jne. Sport muutus kohustuseks, millest tuli lihtsalt võimalikult kiiresti vabaneda. No pole ime, et mul kogu asja vastu teatud vastumeelsus tekkis!

Pärast tööpäeva lõppu sain küll otse koju tulla, aga ma ei osanud seda puhkeaega ka kuidagi nautida. On ikka probleemid, eksole. :D Peas olid ikka veel töömõtted, kuid motivatsioon näiteks blogimiseks puudus – ma lihtsalt ei suutnud jälle arvutiekraani vahtida, kui olin seda juba terve päeva teinud. Nii ma siis tegelesingi täiesti mõttetute asjadega (surfasin Instagramis, mängisin telefoniga jmt) ning läksin magama. „Minu“ aeg puudus täielikult!

Eelmisel nädalal proovisin siis teistmoodi: hommikul sättisin ennast ilma kiirustamata tööpäevaks valmis ning pärast tööd sõitsin trammiga otse spordiklubisse. Imelikul kombel ei olnud mul mingit motivatsiooniprobleemi. Vastupidi, mul oli tohutult hea meel, et sain ennast pärast pikka istumismaratoni korralikult liigutada. Trenn pärast tööpäeva on ajule suurepärane puhkus – aju teeb justkui restardi. Sport muutus justkui üleöö minu jaoks jälle nauditavaks.

Ja mis kõige parem? See trennijärgne tunne!!!! Vot SEE on minu jaoks kvaliteetaeg iseendaga, kui jalutan pärast trenni õhtupimeduses koju, kogu keha suriseb, kõht on mõnusalt tühi, kõrvaklappidest kostub mu lemmikmuusika, suu maigutab laulusõnu kaasa ning näole kipub justkui iseenesest naeratus. Isegi kui päeva jooksul ei läinud kõik super hästi, siis sel hetkel tunduvad kõik probleemid nii tühised. Pähe tikuvad ainult positiivsed mõtted. Love, love, love it!!! 

Nüüd pean endale ainult miskise treeningplaani jälle koostama, et treeningul oleks ka tulemused. Motivatsioon on igatahes põhjas!

Kui oled nö tavalise rutiiniga tööinimene (ca. 8 tundi tööd päevas), siis kas teed hommikuti või õhtuti trenni, kui mõlemad võimalused on teoreetiliselt olemas? Miks?

Nädala kokkuvõte 03.11. – 09.11.2014

9 nov

Trennid:

Nädala kokkuvõte on tagasi! Sel nädalal on mul midagi kokku võtta ka. :D Ilma pikema jututa asun asja kallale…

Esmaspäeval ja neljapäeval tegin jõutrenni. Kuna mul täpne treeningplaan hetkel puudub, siis möllasin niisama kangide ja hantlidega. Esmaspäevastest kükkidest olid jalad mitu päeva täiesti läbi. See on see, kui trennidesse nii pikk paus vahele tuleb!

Teisipäeval jooksin lindil umbes 6 km. Eesmärk oli tegelikult joosta 8 km, aga kõht hakkas umbes teisel kilomeetril jubedalt valutama. Ei tahtnud kauem kui 40 minutit kannatada. Ikkagi on mul super hea meel, et ka nädala sees jooksma jõudsin!

Reedel käisin üle pika aja spinningus. See oli mu Dresdeni spordiklubis esimene spinning üldse. Treener oli päris okei ja muusika ka, aga no eks ma võrdlesin seda tundi ikka oma kunagise Chemnitzi megasuperhüperägeda spinninguga ja nii lahe ikka ei olnud. :D Samas trenn ise oli väga intensiivne ja pärast trenni tundsin ennast vääääga hästi. Spinning on jäädavalt väga minulik trenn!

Täna oli jälle jooksupäev. Ilm oli väga ilus: umbes 12 kraadi ja päikseline. Sellise ilmaga jooksmine on tõeline nauding. Kiirust ma ei tea, aga kokku jooksin umbes 60 minutit. Joosta oli üllatavalt lihtne. Ei kao see vastupidavus nii ruttu kuhugi. ;)

Homme hilisõhtul tuleb minu poolt juba jälle üks pikem postitus. Püsige lainel!

Miks ma ei taha enam trenni teha?

4 nov

Alljärgneva postituse kirjutasin reedel, aga tehnilistel põhjustel avaldan selle alles nüüd!

Viimase kolme aasta jooksul pole mul kordagi tekkinud olukorda, mil ma kohe üldse ei tahaks trenni teha. Pigem on olnud ikka nii, et treeningute vahelejätmise põhjusteks on pigem pikk taastumisaeg, magamatus, haigused, vigastused jmt, aga mitte kunagi minu enda vastumeelsus spordi vastu. Kui miski mulle nii väga meeldib ja teen seda hea meelega, siis miks ma üldse peaksingi seda meelega vältima?!

Praegu aga pean ausalt tunnistama, et ma lihtsalt ei taha trenni teha. Ja see teeb sisemiselt väga haiget. :( Kuidas see juhtus? Kuidas see üldse võimalik on? Mina olin ju see trennifriik, kes treenis mõnikord ligi 10 h nädalas ja hõiskas kogu aeg, kui tore ja mõnus see ikka on. Mina olin ju see blogija, kes süstis teistelegi trennimotivatsiooni, sest ta armastas oma eluviisi nii väga.

Kas ma valetasin? Ei, kindlasti mitte! Muidugi tuli ette ka minul motivatsioonilangusi ja halvemaid päevi, kuid üldjoontes ma nautisin igat spinningut, Bodypumpi, CrossFiti-tundi, rattasõitu, ujumist, jõusaali- ja jooksutrenni. Ma arvasin, et kuna sport on muutunud mu elu lahutamatuks osaks, siis see nauding kestab elu lõpuni. Arvasin, et ma ei suhtu sporti mitte kunagi enam vastumeelsusega.

Ma vist eksisin.

Praegu on igasugune füüsiline koormus minu jaoks vastumeelne, kuigi nii mu keha kui mu vaim vajaksid seda rohkem kui iial varem. Ma istun ju terve päeva. Ma ei söö just väga tervislikult. Kõige tipuks teen üle 8 tunni vaimset tööd, millele oleks hädasti „tasakaalustajat“ vaj

Mis siis juhtus?

Ma arvan, et probleem sai alguse juba siis kui loobusin oma suurtest triatloniplaandisest sel kevadel. Mul läks ikka tükk aega sellega harjumiseks, et mul polegi mingit suurt eesmärki ega unistust. Suvel treenisin lihtsalt tunde järgi, mis alguses oli mõnus, kuid pika peale hakkasin struktuurist ja arengust puudust tundma. Siis alustasin oma jõusaalikavaga, mis tõi nii trennirõõmu kui häid tulemusi. Oktoobri alguses lõi haigus kõik jälle sassi – kolm nädalat praktiliselt ilma trennita. 

Nüüd siis hakkasin tööl käima ja alguses ma arvasin, et okei, see ongi normaalne, et prioriteedid aja jooksul muutuvad. Ma isegi olin selle üle veidi rõõmus, et ma ei vaja ennast hästi tundimiseks sporti, sest sport on natuke nagu narkootikum – mida rohkem sa seda harrastad, seda rohkem sa seda tahad ja seda enam sa tunned, et ilma on raske elus hakkama saada.

Praegu saan ma aga ilma trennita hakkama, kuid sisimas ma tean, et pikas perspektiivis on mul füüsilist koormust vaja. Kohe väga! Minu meelest pole sport tegelikult üldse valiku küsimus – kui sa tahad terve olla ja ennast hästi tunda, siis sa pead ennast liigutama, ükskõik kas see liigutamine on jooksmine, kõndimine, ujumine, jalgpall või tantsimine.

Mis siis mind takistab olemaks see inimene, kes ma tahan olla?

Oeh, ma ei teagi. Tegelikult on mul kõik võimalused treenimiseks olemas. Mu töö on väga paindlik, st ma pean kindlalt tööl olema kella 10-st kuni kella 15:30-ni, aga ülejäänud aja saan ise valida. Ma võin alustada juba kell 7:30 ja siis kella 17 paiku koju minna või alustada hiljem ja siis vastavalt ka hiljem lahkuda. Teoreetiliselt saaksin ma trenni teha enne tööd (ja siis 10-ks tööle ilmuda) või siis pärast tööd.

Siiamaani olen rõhunud selle hommikuse variandi peale, et tõusen kell 7, teen sporti, pesen, söön, sätin ja lähen kella 9 paiku tööle. Kui aga siis hommikul üles ärkan, hakkan automaatselt mõtlema, et „ahh, mis ma ikka siin vehkima hakkan, parem söön rahus hommikusööki, joon kohvi ja panen ennast tööpäevaks valmis.“. Isegi kui ma vean ennast 40-ks minutiks ratta peale, siis ma ei saa sellest trennist justkui mitte midagi. Kogu aeg vahin ainult minuteid, et juba järgmiste toimetuste juurde asuda. See pole üldse minu moodi!

Hetkel ma justkui ootan seda päeva, mil tunnen, et „nii enam edasi minna ei saa“ ja lihtsalt lähengi spordiklubisse või jooksurajale. Aga kas siis pole juba mitte liiga hilja? Fakt on see, et ma olen hetkel täiesti vormist väljas ja mis kõige hullem – mul on ükskõik!

Ma ei taha aga kaotada kõike, mille nimel olen viimased kolm aastat tööd teinud. Ja veelgi tähtsam: ma ei taha kaotada armastust jooksmise vastu

UPDATE: Juba selle postituse kirjutamine aitas mind nii palju, et olen viimased kolm päeva jälle trennilainel tagasi olnud. Jeeee! Laupäeval käisin jooksmas ning eile ja täna spordiklubis. Ja ma vist sain aru, miks treening minu jaoks vastumeelseks muutus… aga sellest kirjutan järgmisel korral lähemalt. :)

Harjumine võtab aega

26 okt

Lõpuks ometi on mul aega ja viitsimist oma arvuti avada ning mõned read siia blogisse kirjutada. Esimene ametlik töönädal on läbi!!! Ma ei oska kohe kuidagi moodi seda kõike sõnadesse panna, mida ma sel nädalal olen kogenud, avastanud, õppinud, teinud ja loonud. Ma tahaks väga lähemalt rääkida, aga kuna mu töökaaslased teavad mu blogi ning ametisaladusi ju välja lobiseda ei saa, siis ma pean vait olema. Kahju! :D Igatahes on mul hetkel võimalus kaasa lüüa ühes vägevas projektis, mida saadab juba praegu edu, kuid millel on maailmamastaabis tohutult potentsiaali. Ja ma saan tööd teha sellel alal, mida ma nagunii väga hästi valdan. Win!

Muidugi on see nädal ka üsna väsitav olnud. Kui ikka olla harjunud sellega, et ärkan, söön, treenin, blogin ja teen kõike muud siis, kui ise tahan, on igapäevane töölkäimine väga suur muutus. Ja sel nädalal on mul ka vaid üks puhkepäev (täna), sest reedel ja eile toimus nn brand workshop. Kuigi ma pole ühelgi ööl täiesti välja magada saanud ning ka homme tuleb jälle vara tõusta, siis ma juba ootan homset. Kui rääkida stressist, siis ma võtan igatahes selle mul-on-nii-palju-tegemist-stressi kui appi-mis-minust-saab-stressi. Muidugi ei ole võimalik nagu orav rattas kogu aeg tööd rabada, kuid ma olen kindel, et varsti saan ka oma aja paremini organiseeritud ja töövälised toimetused kiiremini tehtud. Harjumine võtab aega.

Eelmise nädala kokkuvõttes mainis, et nüüd tuleb minu comeback. Kas mul siis läheb?

Vaimse arengu ja enesetunde koha pealt olen teinud väga suure hüppe, kuid see füüsiline pool vajab veel veidi korrektuure. Sel nädalal tegin enne tööd neli korda trenni (1 x jooks ja 3 x rattasõit), mis on iseenesest suurepärane, kuid ma tahaks ikka väga jõusaali ka jõuda ning pikemaid otsi joosta. Ütlen endale, et üks samm korraga ongi tegelikult parim strateegia.

üks hommikune jooks

üks hommikune selfie

Mis blogisse puutub, siis mõtlesin, et teeks paarinädalase pausi, et oma uude elurütmi sisse elada. Samas kui äkki mõni idee pähe tuhiseb, mida tahan ilmtingimata jagada, siis blogin ikka. Üleüldse muutub mu blogi vist rohkem selliseks work-life-balance‘i-teemaliseks, kuid muidugi ei puudu ka trenni- ja toidujutud, reisikirjeldused, pildid jmt. Blogimist ma kindlasti ei jäta!! :)