#100blogipäeva 57/100 – Teisipäeva toidupäevik 19.08.2014

19 aug

“Teisipäeva toidupäevik” on blogipostituste sari, kus toon igal teisipäeval teieni oma täieliku päevamenüü.  See hoiab mu enda järje peal ning äkki annab mõnele minu blogi lugejale idee, mida endalegi söögiks teha. Ainuke reegel on see, et ma pean kirja panema kõik, mis mu suhu rändab. 

Enne hommikust trenni sõin ära ühe banaani, sest kõht oli ärgates väga tühi.

Hommikusöögiks keetsin enda tavalist kaerahelbeputru (kaerahelbed, vesi, piim), mida serveerisin koos kohupiimakreemi (kodujuust, kohupiim, maapähklivõi, stevia) ja külmutatud vaarikatega. Peale raputasin natuke kaneeli. Kõrvale jõin suure kruusitäie piimakohvi.

Veetsin suurema osa oma päevast raamatukogus, seega oma lõuna pakkisin kaasa. Valmis olid pandud toored porgandid, mandlid, keedetud riis, kanafilee, praetud suvikõrvits ja üks virsik.

Õhtusöögiks valmistasin ülilihtsa pitsa ühele inimesele (ehk mulle :D ). Põhjaks võtsin ühe tortilla, peale panin konservtomateid, paprikat, suvikõrvitsat, natuke kanasinki ja parmesani. Nii hea! Kõrvale sõin veel kurki, porgandeid ja mandleid.

Magustoiduks sõin kohupiima, mille sisse oli segatud vaniljemaitseline valgupulber, banaan ja kaneel.

Olen rahul! :)

#100blogipäeva 56/100 – Dresdeni Ööjooks

18 aug

Kui juuni alguses Europamarathonil poolmaratoni jooksin, siis läks mul võistlemise isu tükiks ajaks ära. Ma jooksin tookord täielikult oma võimete piiril ja andsin endast KÕIK – ma nautisin küll seda suurepärast tunnet pärast võistlust, aga jooksmise ajal ma küll millestki väga rõõmu tunda ei suutnud. Just see vaimne kurnatus andis viimastel kuudel kõvasti tunda.

Reedel läbitud Dresdeni Ööjooks tuletas mulle aga jälle meelde, kui vahva on ikkagi jooksuvõistlustest osa võtta. Kogu see melu, säravad ja sportlikud inimesed, tavapärasest kiiremini jooksmine, medali kaela saamine jne – üks sõna: elamus! Nüüd aga  kõigest lähemalt…

Reedeses postituses kirjutasin, kuidas ma kavatsen enne võistlust lõunauinaku teha. Ja täpselt seda ma tegingi. Pärast kahetunnist põõnamist tundsin ennast jälle inimesena. Kõht mul tühi ei olnud ning ma ei söönudki enam enne võistlust mitte midagi. Tean, et nendel õhtustel jooksudel tuleb toitumise suhtes ettevaatlik olla. Parem süüa vähem, kui liiga palju (valesid asju).

Kella 18 paiku suundusin koos G-ga linna, et ühes kaubanduskeskuses stardimaterjalid välja võtta. Mulle vaatas vastu pikk järjekord, kuid õnneks liikus see päris ruttu. Dresdeni jooksuinimesi ma väga küll ei tunne, aga suureks üllatuseks nägin järjekorras seistes isegi kahte tuttavat nägu. Lahe!

Kui stardinumber oli käes, sain ühe oma sõbra, Ivaniga, kokku. Paar päeva enne võistlust nägi ta Facebookist, et ma võtan ka sellest üritusest osa. Ta kirjutas mulle ja me otsustasime koos stardipauku oodata, sest kahekesi on ju ikka lõbusam kui üksinda. G kaasa ei jooksud, vaid tegi ainult pilte.

Ivan ja mina

Start lükati 15 minutit edasi, sest kõik 4000 võistlejat ei olnud veel stardimaterjale kätte saanud ning stardipaika jõudnud. Mind see aga ei häirinud, sest stardikoridoris seistes sain Ivaniga juttu ajada ning head tümpsu kuulata, mida suurest kõlaritest meile lasti. :D

Ivan ütles, et ta jookseb alguses minuga koos. Ise mõtlesin, et küllap ta paneb kohe alguses juba mega kiiresti ajama, sest minu tempo on tema jaoks kindlasti liiga aeglane. Tema tahtis ennast aga just stardis tagasi hoida. Pärast starti kimasid pooled jooksjad meist mööda, aga meie (vähemalt mina) ei lasnud ennast sellest häirida – küll ma nad hiljem kinni püüan!

start! (pildi allikas)

Enesetunne oli mul üüüüülihea. Tempo oli just paras – samm oli „lennukas“, aga sain ikkagi juttu rääkida ja võistlust nautida. Ja nautida oli sel üritusel tõesti palju – Elbe jõe äärde jõudes mängiti paljudes kohtades trumme, lasti kõlaritest muusikat, elati meile kaasa. Kogu meeleolu oli lihtsalt suurepärane!

Mõtlesin, et Ivan hakkab kindlasti õige pea enda jooksu tegema, aga ta jäi ikkagi minu seltsi. Umbes teisel ja kolmandal kilomeetril hakkasime nüüd meie teistest inimestest mööduma. See oli kitsal jõeäärsel kergliiklusteel kohati päris raske, sest inimesi oli rajal tõesti palju.

Elbe jõe äärsel kergliiklusteel (pildi allikas)

Jooksime mööda jõe kallast ühe suure sillani, ületasime selle ning hakkasime teiselt poolt Elbe jõge tagasi linna jooksma. Samm oli ikka tempokas, kuid täpset kiirust ei teadnud (Garminit ei kasutanud). Ivaniga jutustamine näitas, et ülikiire me ikka olla ei saanud.

silla juures (pildi allikas)

Umbes 7ndal kilomeetril algas võistluse kõige raskem osa, kui tuli ligi 2 km küllaltki pimedas munakiviteel joosta. Vaatasin kogu aeg enda ette maha, aga ikka suutsin vahepeal niimoodi kivile maanduda, et jalalaba oli natuke viltu. Õnneks ma siiski ei kukkunud ega komistanud. Vedas!

Kogu sellel teel sillast kuni linna olid tee ääres küünlad maas. See oli nii romantiline! Ma korrutasin Ivanile kogu aeg, kui ilusad need küünlad ikka on. Ta vist mõtles, et ma olen päris imelik. :D

pildi allikas

pildi allikas

Kui 10 km oli joostud, hakkas mul natuke raskemaks minema. Tegelikult ma tõstsin ise tempot, et kiiremini finišisse jõuda ja et Ivanil päris igav ei oleks. Tunde järgi ütleks, et keskmine kiirus oli seal 5:30 – 5:40 min/km kandis. Möödusime kogu aeg teistest jooksjatest, kaasaarvatud nendest, kes alguses meist mööda kimasid.

Linna tagasi jõudes ma enam väga midagi ei rääkinud. Hingamine läks vaevalisemaks ja kõht läks ka tühjaks. :D Ivan tahtis viimase kahe kilomeetri ajal kiirendada. Kuidagi ma suutsin ikka kaasa joosta, kuigi väga raske oli. Ma ütlesin talle kogu aeg, et tehku oma jooksu ja mingu eest ära, aga ta ei läinud.

Finišisirgel oli Ivanil veel piisavalt jõudu viimaseks sprindiks. Minu jalad ja kopsud olid küll täiesti läbi, aga ma andsin endast parima. Ivan oli minust palju kiirem, aga džentelmanina lasi ta mul esimesena finišeeruda. See oli temast väga armas. :D

Aeg: 1:21:05 (13,8 km)

Finišis oli mul lihtsalt megahea tunne. See ei olnudki võistlus, kus oleks füüsiliselt saanud enda 100% välja panna. Küll aga oli see jooks, mida oli võimalik täiel rinnal nautida ja seda tegin ma kohe kindlasti!

#100blogipäeva 55/100 – Nädala kokkuvõte

17 aug

Trennid:

Esmaspäeval oli mul nii palju tegemist, et trenn jäi hilisesse õhtusse. Ma ei hakanud väga midagi leiutama, vaid hüppasin lihtsalt ratta selga ja väntasin umbes 60 minutit. Hea enesetunne oli garanteeritud!

Teisipäeval katsetasin suures õhinas oma uut jõusaalikava (strength 1). Trenn kestis umbes 45 minutit ja kogu keha sai korralikult vatti. Mulle meeldis see väga, väga, VÄGA! Tuleval nädalal tutvustan oma kava ja uusi eesmärke blogis natuke lähemalt ka. :) Pärast jõutrenni tegin veel ühe 15-minutilise HIIT (high intensity interval training) sessiooni.

Kolmapäeval käisin jooksmas. Vaatamata eelmise päeva kükkidele olid mu jalad täitsa heas korras. Kiirust ma ei tea, sest Garminit ei kasuta ma endiselt. Küll aga läbisin 60 minuti jooksul umbes 9 km. Tundsin ennast kogu jooksu vältel hästi ja üldse mitte väga aeglasena – hea märk!

Neljapäeval külastasin jälle spordiklubi ning tegin oma jõusaalikava teist trenni (strength 2), mis meeldis mulle võibolla isegi natuke veel rohkem kui teisipäevane treening. HIIT’i jätsin järgmise päeva võistlust silmas pidades ära.

Reedel toimus Dresdeni Ööjooks, kus läbisin 13,8 km 1 tunni ja 21 minutiga (keskmine kiirus 5:54 min/km). Ma pingutasin algusest lõpuni, aga ei pannud kõike välja. Tõeliselt mõnus võistlus oli, millest kirjutan homme või ülehomme pikemalt.

Kuna kolm trennipäeva viiest olid üpris intensiivsed, siis otsustasin nii laupäeva kui pühapäeva täiesti vabaks võtta. Dresdenis toimus sel nädalavahetusel Stadtfest (linnapidu?), kus sai väga palju ringi kõnnitud, seega päris diivanil pole ma ka ainult istunud… kuigi pean tunnistama, et täna veetsin ma suurema osa ajast küll horisontaalses positsioonis. :D

Järgmisest nädalast alates on aga laisklemisel LÕPP!!!!!! Iga päev tõusen vara üles, olen produktiivne, käin trennis, toitun korralikult ja juurutan teisigi häid harjumusi. Ma olen lihtsalt nii motiveeritud jälle sellest mugavustsoonist välja astuma, milles olen terve suve toredalt aega veetnud. Jah, tore on tõesti olnud, aga ma ei ole enam endaga rahul. Ja see peab muutuma, maksku mis maksab. :)

#100blogipäeva 54/100 – Loss, pidu ja chill

17 aug

Siit tuleb viimane postitus Margiti ja Elari reisist Saksamaale!

Laupäeva hommikul läksid neiud kahekesi jooksma ja käskisid Elaril koju jääda, et ta neile pannkooke küpsetaks. :D Ei, tegelikult ei saanud Elari kaasa tulla, sest tal oli jalaga mingi probleem. Jooks oli mõnus, sest eelnenud ööl sain lõpuks ometi 7 tundi magada. Sörkisime Elbe jäe ääres linna ja tagasi, kokku 10 km. Ajasime terve aja juttu nagu ikka. Väga hea trenn oli!

Pannkookide suhtes rääkisin tõtt, sest Elari oli meile vahepeal hunniku maitsvaid pannkooke küpsetanud. Ta käskis meil jooksmast tulles kohe hommikusöögilauda istuda. Mis meil selle vastu sai olla – mida varem pärast trenni süüa, seda parem!

rikkalik hommikusöögilaud (Margiti pilt)

higine ja näljane (Margiti pilt)

Pärast hommikusööki läksime Moritzburgi lossi avastama. Ma ise ei olnud seda veel näinud, kuigi see asub minu kodust umbes 10 km kaugusel. Loss ise on uhke, aga minu meelest ka mitte midagi niii väga erilist. Mulle meeldis palju rohkem Margiti ja Elariga lossi ümber jalutada. Rääkisime reisimisest ja maailmaavastamisest ning jõudsime kõik järeldusele, et kui millegi jaoks raha kõrvale panna, siis on selleks reisimine. Hakkasin juba isegi mõtlema, kuhu võiks järgmisena minna. Üks plaan mul juba on, aga eks näis, kas see ka teostub. :)

 

Moritzburgi loss (Margiti pilt)

Moritzburgi loss (Margiti pilt)

Elariga (Elari pilt)

Moritzburgi loss (Margiti pilt)

Elari pilt

Laupäeva õhtu oli teiste õhtutega võrreldes natuke pidulikum. Panime ühe Margiti soovitatud eriti hea playlisti mängima, jõime veini, sõime Elari tehtud kolmekäigulist restoranistiilis õhtusööki ning vaatasime üksteise vanu reisipilte. See oli hetk, kui tundsin, et ühe nädalaga olen kahte minu jaoks peaaegu võõrast inimest tõeliselt hästi tundma õppinud. Tore oli näha, kuidas inimesed ennast üha rohkem ja rohkem avavad. See näitab, et mind usaldatakse… ja see annab hea tunde. :)

Meie jaoks polnud siis aga õhtu veel lõppenud. Panime ennast natuke šikimalt riidesse ja läksime Dresdeni ööelu avastama. Ma ei ole Elarit mitte kunagi sellisena näinud nagu tol öösel – see õlu maitseb Saksamaal tema sõnul ikka jube hästi, haha. :D Et mitte nüüd valesti aru saada… me kõik olime korralikud ja mina kui 24-aastane täiskasvanud inimene hoidsin Elaril kurja silma peal. ;)

Elari pilt

Elari pilt

Margit on niiiii kaunis! (Elari pilt)

Pühapäeval ei teinud me suurt midagi. Jalutasime mööda Elbe jõe kallast linna, mängisime muru peal kaarte, käisime veel korraks linnas, sõime ja tulime tagasi koju. Mõnus chill päev!

Citybeach Elbe jõe ääres (Elari pilt)

Margiti pilt

vot sellised kaardid segas Elari Margitile :D (Margiti pilt)

Margiti pilt

Elari pilt

Esmaspäeval oligi kätte jõudnud aeg, mil tuli Elari ja Margitiga hüvasti jätta ja nad Berliini bussi peale ära saata. Ühest küljest oli mul hea meel, et sain tagasi oma tavapäraste toimetuste juurde asuda. Teisest küljest olin aga nendega nii ära harjunud, et väga raske oli neil minna lasta. Minu jaoks tähendab see tõesti palju, et keegi tahab minule külla tulla – Euroopas ja mujal maailmas on toredaid kohti ju veel nii palju! Mõte sellest, et näen neid alles kunagi jõulude ajal, tegi meele eriti kurvaks.

Taaskord näitas see aeg kolmekesi Dresdenis, et koguda tuleb mälestusi, mitte asju. Ilma Elari ja Margiti külaskäiguta ei mäletaks ma sellest augustikuu nädalast hiljem mitte midagi. Nüüd aga on nii palju vahvat, mida meenutada. Kohtume varsti, sõbrad!

#100blogipäeva 53/100 – Dresdeni Ööjooksu eel

15 aug

Täna õhtul võtan ma osa Dresdeni Ööjooksust, kus tuleb joosta 13,8 km ehk ligi 14 km. Ma olen alati tahtnud seal osaleda, aga 2012. aastal viibisin sel ajal Eestis ja eelmisel aastal ei saanud joosta. Nii et seekord ma lihtsalt pean sinna minema!

eelmise aasta võistlus (allikas)

Praegu mõtlen küll, et mille sisse ma ennast jälle mässinud olen. :D Teisipäeval tegin jõusaalis päris kõva kogu keha treeningu, kaasaharvatud (minu jaoks) suure raskusega kükke. Kolmapäeval käisin jooksmas. Eile külastasin jälle jõusaali, kus möllasin üle pika aja jõutõmmetega. Hetkel on mu keha väsinud, aga õnneks jalad on teisipäevast peaaegu ära taastunud.

Mingeid ajalisi eesmärke mul ilmselgelt pole. Jooksutrenni olen viimased kaks kuud teinud ilma Garminita ja üle 10 km pole väga üldse jooksnud. Mingist erilisest jooksuvormist herkel rääkida ei saa. Kui km ajad jääks sinna 6:XX min/km kanti, oleks super – päris kaks tundi ma seal pimedas ka joosta ei viitsi. :D

Start antakse alles kell 20:00. Ma ei teagi, mida enne seda teha. Kõhu sõin juba süsivesikutest punni ja nüüd tuli hirmus uni peale. Ma vist teengi ühe võistluseelse uinaku, sest… miks ka mitte!

Õhtuks lubatakse vihma ka, aga vast elan üle. Vihmaga on tegelikult ju mõnus joosta, kui just tuul väga tugev ei ole. Loodan igatahes, et teen need 14 km ilusti ära ning saan jälle ühe medali võrra rikkamaks, sest olgem ausad – medalite pärast Heidi üldse võistlustel jooksebki, heheee.