Nädalavahetuse rõõmud

Laupäev oli minu jaoks vist viimase aja kõige ebaproduktiivsem päev. Ma ei õppinud mitte midagi ning lõunaajal tegin neljatunnise uinaku. Ju siis vajas mu keha ja vaim natuke puhkust. Eks vabandusi leiab alati!

Tegelikult sain midagi kasulikku ikka tehtud ka. Käisin G-ga poes, et osta meile nädalaks söögikraami. Siin Saksamaal on  ametlikult koolivaheaeg, mis tähendab meie jaoks nädal aega kodus istumist ning ühes pisikeses toas koos õppimist. Nii vahva, eksole?!

Üks nädal + kaks suure isuga inimest = hunnik toitu…

Mul tuleb tõelise õgardi tunne peale, kui seda toiduhunnikut vaatan! Kuivaineid me näiteks üldse ei ostnud, st neid sööme veel lisaks. Kõige paremad palad meie ostudest on näiteks 2 liitrit maitsestamata jogurtit ning 7 nuikapsast. Kusjuures kõik selle kraami tõime koju ilma autota, mis tähendas kaks kilomeetrit kõndimist ning minu vingumist, et “ma ju enam ei jõuuuuaaaaa!”

Pühapäev oli tunduvalt tegusam. Käisin jooksmas ning põhimõtteliselt kordasin oma üleeelmise nädala jooksu Fürthis. Minu tavaline ring ümber kolme järve on täpselt 5,6 km pikk ning läbisin selle ajaga 33 minutit. Kusjuures mu pulss oli palju madalam, mis võib tulla mu vastupidavuse paranemisest (mitte just eriti tõenäoline) või sellest, et olin tunduvalt vähem närvis kui “ametliku” jooksu ajal.

Minu 5,6 km pikkune jooksurada:

Väike võistlusmoment oli joostes siiski olemas. Nimelt läks üks mees umbes üks minut minust varem rajale ning ma suutsin kohe alguses temast mööda minna. Umbes poole tee peal läks tema jällegi minust mööda, mis pani mind natuke rohkem pingutama, et ma temast liialt maha ei jääks. Raja lõpusirgel möödusin temast jälle, mis andis mulle megahea “võitja” tunde. Tema tempo oli suhteliselt ühtlane, aga mina olin alguses ning lõpus tunduvalt kiirem kui raja keskosas. Mul on kindlasti veel nii palju arenguruumi, sest olen aru saanud, et õige tempo valimine on jooksu puhul väga oluline!

Peale väsitavat trenni oli mu kõht TÜHI! Kuna mul on juba mitu kuud suur isu pitsa järele olnud, on pühapäev sellise “patuse” isu rahuldamiseks ju parim päev… eriti veel peale trenni!

Niisiis valmistasimegi ühe f-a-n-t-a-s-t-i-l-i-s-e pitsa:

Kuna mu enda korteris ahju ei ole, on ahju nõudvad toidud siin blogis pigem haruldlused. Kasutasime eile üliõpilastele mõeldud ühiskööki, et pitsapõhi valmis küpsetada. Vaev tasus ennast kuhjaga ära, sest see lõhe-rukola-täisterapitsa rokkis sajagaaa!!!!

Mina sõin umbes 1/3 ja G 2/3 kogu pitsast ning meie kõhud said mõnusalt täis. Et seedimisele kaasa aidata, tegime peale sööki jalutuskäigu väljas. Loomulikult võtsin kaasa ka oma kaamera, et minu ülivalged jalad pildile jäädvustada. Aeg oleks vist randa minna ning oma kehale natuke päikest võtta, kas te ei arva?!