See on super söök, sest kaste on kalorivaene, kuid maitsev – kalkunihakkliha (või kanahakkliha) on õigesti maitsestades suurepärane alternatiiv tavalisele hakklihale. Nii saab süüa mõnusalt suuure portsjoni. Kastmele lisatud maitsestamata jogurt annab juurde mõnusa kreemise tekstuuri. Soovitan kindlasti proovida!

Lihtne bolognese kaste kalkunihakklihaga

Koostisosad:

Valmistamine:

Ka järgmisel päeval soojendatuna maitseb suurepäraselt!

Milline on siis mu poolmaratonitempo? Kui nüüd päris aus olen, siis mu eesmärgiks on Riias joosta alla kahe tunni. Alguses ma ei julgenud seda siin avalikult välja öelda, kuid nüüd mõtlesin, et äkki paneb see mind võistlusel rohkem pingutama…

Ehk siis keskmine tempo peaks Riias olema umbes 5:38 min/km. 21,1 km nii kiiresti joosta? No ma ei tea. Ühest küljest on see tempo minu jaoks juba täiesti „loomulik“ – eile pidin ennast ikka päris kõvasti tagasi hoidma, et lõikude ajal mitte kiiremini joosta. Ka mu viimane 10 km võistlus andis lootust, et ma olen vahepeal tublisti arenenud.

Teisest küljest ei saa märkimata jätta, et mõned olulised trennid jäid mul seekord tegemata, näiteks 19 km pikk jooks, mis oli ju täielik katastroof. Ma kardangi kõige rohkem, et kiirust mul on, aga võhmast tuleb puudu.

No on, kuidas on, mina olen igatahes juba niiiiiiii põnevil ja elevil, et saan jälle poolmaratoni läbida. See on vaieldamatult mu lemmik distants.

Juba homme sõidan rongiga Berliini ning sealt edasi lendan juba Riiga. Reedel ja laupäeval kavatsen lihtsalt puhata ning koos G-ga Lätit avastada. Kõik oma kooliga seotud stressi jätan nädalavahetuseks siia maha ning naudin elu!

Ja teate mida ma kõigekõige rohkem ootan? Peale poolmaratoni on meil kavas minna XL-Pelmeni restorani pelmeene sööma…. mmhhhhhh… I‘m running for food!

Vot jah, see oleks küll tore.

Ainuke reegel on see, et ma pean kirja panema KÕIK, mis mu suhu rändab.

Täna oli selline imelik päev, et peale trenni oli mul nii-nii kiire, et ma ei jõudnud enne loengut midagi normaalset süüa teha. Dušš oli sel hetkel olulisem. Kuna aga peale trenni PEAB midagi sööma, siis valmistasin endale kiire eine ning peale loengut sõin siis sooja toitu. Kaks lõunasööki? Mulle nii meeldib!

Hommikusöök

Lõunasöök nr 1

Lõunasöök nr 2

Õhtusöök

Päris asjalik, või mis?

Mina sisestasin oma eelmise nädalavahetuse 10 km aja 50 minutit ja 46 sekundit. Välja tuli järgmine graafik…

Poolmaraton 1:52:58? Are you serious? Ma ei suuda iialgi nii kiiresti poolmaratoni joosta. Ja seda ei ütle ma vaid lihtsalt niisama, vaid päris surmtõsiselt… tempoga 5:22 min/km jooksmist ma Riias katsetama ei hakka. Las see jääda sügisesse vmt.

Samas olen lugenud, et need numbrid peavad päris hästi paika. Loomulikult tuleb arvestada seda, et kui ikka maratoniks ei treeni, siis pildil märgitud aega ära ei jookse, sest pikemad distantsid nõuavad vastavat nädalast kilometraaži. Huvitav on kogu see värk igatahes küll.

Lisaks sellele saab teada ka oma treeningute „õiged“ kiirusvahemikud…

See on jällegi suhteline, sest näiteks oma pikad treeningud jooksen vabalt 6:35 min/km ära, aga pulss on baasvastupidavuse treenimiseks jällegi liiga kõrge. Vot ei teagi, mida siis teha – kas joosta aeglasemalt, kuigi suudaks kiiremini, või joosta nii, nagu „targad tabelid“ mulle näitavad?

Ma arvan, et kõige õigem on usaldada oma sisetunnet ja keha. Treeningud on ju nii või naa nii erinevad – mõnikord on kõik suurepärane ja mõni teine kord läheb kõik aiataha. Kuna profisportlane ma ei ole, siis ma ei peaks vist üldse selle pärast nii väga pead vaevama.

Trennid:

Muljed?

Nädal algas suure hurraaga, aga jätkus üsna kehvasti. Neljapäevane trenn jäi tegemata, et kehale puhkust anda. Ka eile ning täna võtsin veidi vabamalt, kui mu treeningplaanis algselt kirjas oli.

Nüüd pean oma trennide ja puhkusega väga hoolas olema, et pühapäevaseks poolmaratoniks ilusti puhanud olla. Nagu juba ühes eelmises postituses mainisin, ei kavatse ma oma New Rules of Lifting for Women trenni teha, vaid piirdun kerge lihastrenniga ülakehale. Loodame siis, et kõik sujub ning et Riias olen jälle valmis võistlema!

Minieesmärgid järgmiseks nädalaks:

1. kommenteerija kogemustel
2. kommenteerija sõbra/tuttava kogemustel
3. teoorial.

Võin käsi südamel öelda, et kõik need soovitused on kulda väärt. Ometigi hindan ma just neid esimesi kõige rohkem – soovitusi inimeste käest, kes on omal nahal tundnud, millega on tegu. Kõiki tarkuseterasid, mis põhinevad teoorial (spordi-, toitumise- või terviseteemalisel kirjandusel), võtan küll kuulda, kuid olgem ausad, teoorias on enamik meist tugevad. Mis puutub aga praktikasse, siis harrastame ikka seda katse-eksitus meetodit. Ja nii ka mina.

Blogipidamise juures on ka üks teine huvitav fenomen – inimesed kipuvad nägema ainult seda, mis neile parasjagu sobib. Nad liialdavad ja mõtlevad üle, kisuvad lauseid kontekstist välja ja riputavad teistele inimestele koheselt igasuguseid silte külge, teadmata üldse, KES on see inimene selle blogi taga, millised on tema tõekspidamised, mida ta teeb oma vabal ajal, kes on tema sõbrad, milline on tema tervislik seisukord jne jne. (Seda olen täheldanud eelkõige teiste inimeste blogisid lugedes.)

Isegi kui inimesed arvavad, et nad teavad blogija isiksuse kohta päris palju, siis tegelikult see nii ei ole. Blogijad avaldavad endast kui isiksusest ainult seda, mida nad soovivad. Ja selle põhjal ei saa kohe järeldusi teha…

Mida ma tahan kogu selle jutuga öelda?

Kui ma kirjutan oma trennidest ja eesmärkidest, siis ma ei arva kohe, et olen jube suur „tegija“ ja juba pooleldi profisportlane valmis.

Kui ma kirjutan oma elust tervisesportlasena, siis ei tähenda see jällegi, et ma ei võtaks oma treeninguid tõsiselt ja et mul ei oleks suuri unistusi (sest mul ON suured unistused!).

Kui ma kirjutan sellest, et ma sõin ühel päeval liiga palju või jõin alkoholi, siis ei ole mul kohe söömishäired, alkoholiprobleemid või muud taolist.

Kui ma kirjutan sellest, et ma tegin paar päeva liiga palju trenni, siis ei ole ma kohe spordisõltlane ja ületreenitud hull, kes peaks põhimõtteliselt kohe pillid kotti panema.

Kui ma kirjutan ühest ebaõnnestunud trennist, siis ei tähenda see kohe, et ma olen endaga liiga karm või et „ma ei oska asja rahulikult võtta“.

Kui ma kirjutan mingist kummalisest valust või muust terviseprobleemist, siis ei ole nii, et ma hakkan kohe surema.

Inimesed, rahunege!!! Kõik ei ole nii must ja valge. Minuga on kõik korras.

Minu kirjutised on ju nii lühikesed ja ei anna edasi kogu mu mõtteid ja tundeid, mis ühe või teise teemaga kaasnevad. Need postitused on vaid tibatillukesed väljavõtted minu elust, mis moodustavad alla 1% üldpildist. Kui ma hakkaks kõike pikalt ja laialt seletama, siis ma vist jääkski kirjutama, aga ma luban, et iga teema juures ON veel nii palju pisiasju, mis jäid mainimata.

Olgu siinkohal kohe öeldud, et ma ei nurise selle üle, et mind ja minu tegemisi keegi arvustab – olen ju selles ise „süüdi“. Kui see mind häiriks, siis oleks targem blogipidamine vist koheselt lõpetada. Näiteks minu Kaaluabi artiklid on Delfi Naisteka rubriigis saanud anonüümsete kommenteerijate poolt ikka päris kõva kriitika osaliseks, aga ma ei lase ennast sellest häirida. Ma lihtsalt ei loe neid enam.

Mis on mu jutu mõte?

Ma olen TÄIESTI tavaline inimene, kellel on omad head ja vead. Minu lihtsaid postitusi interpreteerides ei ole vaja sinna midagi juurde mõelda. Samas ma saan aru, et mõned inimesed seda tahes tahtmata teevad, sest omaltpoolt ma seda täispilti ju edastada ei suuda…

Olen sellel teemal tahtnud juba ammu kirjutada, aga neid õigeid sõnu on kuidagi väga raske leida. Kindlasti ka praegu ei õnnestunud see mul täielikult, aga ma siiski loodan, et suutsin ennast enam-vähem selgelt väljendada.

Ja nüüd ka natuke praegusest aktuaalsest teemast ehk siis minu väidetavast spordisõltuvusest ja ületreenimisest…

Tunnistan, et olen oma treeningute planeerimisel ja oma sisetunde usaldamisel teinud vigu. Ma ei ole raudnaine, kes võiks päevad läbi trenni teha ja kõikide ekspertide nõuannetele keelt näidata. Ma ei taha lõpetada haiglavoodis ning loomulikult pean nüüd oma trenne analüüsima ja enda kehale puhkust andma.

Aga jällegi – minuga on kõik korras!

Peale kahte puhkepäeva on see kummaline tunne läinud ning juba kaks ööd olen maganud 9 tundi nagu väike laps.

Hea une põhjuseks oli kindlasti minu neljapäevane väljasõit imeilusasse Dresdenisse. See linn on lihtsalt jumalik! Kuna ma saan sinna tasuta sõita, siis on tegelikult lausa kahju, et ma sinna nii harva satun.

Mul oli plaan poodidesse kolama minna ja endale paar uut kevadist/suvist riideeset hankida. Probleem on nimelt selles, et tvaliselt ostan ma ainult spordiriideid ja kooli pole mul ausõna mitte midagi selga panna. Lõpuks juhtus aga ikka nii, et neljast uuest ühikust kaks olid trenniasjad… ups!

Kas ma olen ainuke, kellele trenniriided superilusti selga istuvad aga tavalised hilbud kohe üldse mitte? Kui ma lähen spordipoodi, siis ma tahaks põhimõtteliselt kõiki asju sealt, aga kui lähen näiteks H&M‘i, siis ma ei leia kohe mitte midagi. Eriti vihale ajab see siis, kui olen ekstra kaks kuud selleks üheks šoppingutiiruks kokku hoidunud. Oeh, need naiste probleemid eksole.

Paar pildikest ka…

Soovin teile kõigile imeilusat nädalavahetust!

Minu esimene mõte oli, et MIDA?? Mina ja ületreening? Nalja teete või?

Ja siis lugesin tema kommentaari edasi… “Mul endalgi olnud selliseid päevi, et mine või maratonile ja siis uju 10 kilti ja siis lammuta maja maha ja ehita uuesti üles. Nagu rakud oleks andnud kehasiseselt mingi extasy laksu. Ja sarnaselt narkolauksule, siis pärast on adrenaliin laes ja magama jääda jube raske.”

Ok, pean tunnistama, et täpselt selline tunne valdas mind peale teisipäevast treeningut ja see tunne kestab siiamaani – ärevus ja adrenaliin kogu kehas.

Ka täna öösel magasin jube kehvasti ja nüüd on mul üpris halb olla. Söögiisu pole üldse ning kogu keha oleks nagu tõesti minu laksu all.

Kui hakata mõtlema, siis mul on juba mitu nädalat unega probleeme olnud. Arvasin, et see tuleb kooliga seotud stressist, sest mul on hetkel tõesti nii suur koormus peal – pea iga päev on uus ettekanne, mille ettevalmistamiseks istun päevad läbi ülikoolis või arvuti taga. Lisaks veel grupitööd, loengud ja ülipikkade tekstide lugemine, mis ajavad mu sõna otseses mõttes hulluks.

Trenn oli/on kogu selle intensiivse perioodi juures minu kõige olulisem stressimaandaja. Kui teen trenni, siis ma ei mõtle oma kohustustele, vaid naudin hetke. Peale treeningut tunnen ennast jälle hästi ja olen jälle “tasakaalus”.

Aga nagu näha, siis on mu kehal ka natuke puhkust vaja…

Ma ei võtnud isegi peale oma 10 km võistlust päeva vabaks. Mul oli järgmisel päeval ikka kohe vaja trenni minna nagu ka teisipäeval ja eile. Ja need treeningud ei olnud “taastavad” või “kerged”, sest kerge trenn ei anna mulle lihtsalt neid stressimaandavaid hormoone.

Mida ma siis nüüd tegema peaks?

Täna oli mul tegelikult plaanis 10 km joosta, aga ma lihtsalt ei suutnud… ja nii vist oligi parem.

Täpselt nii tundsin ennast täna peale äratuskella helina kuulmist…

Minu plaan on võtta tänane JA homne päev trennidest täiesti vabaks. Pikk jalutuskäik on OK.  Järgmisel nädalal enne Riia poolmaratoni ei tee üldse jõutrenni, et jalad saaksid puhata. Ka muud treeningud peaksid/võiksid olla pigem kergemapoolsed. Riias tahan ma ju siiski värske ja väljamaganud olla…

Teie mõtted?

Peale keskkooli läksin ülikooli ja kuna käisin õhtuõppes nii, et treenida sain ainult jõusaalis – ent seda oli siiski liiga vähe, nii et otseselt kehas muutusi ei näinud. Alles 2010 aasta sügisel, kui “õppisin” jooksma – esialgu küll jalutasin jooksulindil ja siis vaikselt hakkasin koormust tõstma, tundsin, et miski minus muutus, võiks öelda, et lausa avanes . Terve talv möödus jõusaalis joostes ja vähest lihastreeningut tehes. Keha hakkas vaikselt muutuma, aga siiski polnud veel rahul. Tselluliit häiris ja jalad polnud sellised nagu meeldinud oleks.

Sügis 2011 võtsin ennast korralikult käsile. Ülikool sai läbi ja vaba aega tekkis juurde. 28.septembril läksin spordiklubisse ja “võtsin ennast arvele”. Alates sellest päevast alates olen trennist totaalses sõltuvuses (4-6 trenni nädalas) ja sellest heast tundest, mis mind pärast valdab Minu lemmik trennid on: Zumba, Bodypump, Bodybalance, Fit80(80min. treening mis hõlmab 40min aeroobset ja 40 lihastreeningut), vahel ka spinning.

Innustav on vaadata, kuidas mu keha on selle 7 kuuga totaalselt muutnud. Olen muutnud tugevamaks, keha on toonuses ja mis peamine, mul on kõhulihased ja tselluliit on peagi minevik. See pilt mis peeglist vastu vaatab, meeldib mulle väga. Ja šhoppamine on ka palju lõbusam!

Toitumisega on nii, et ma ei ole 100% tervislik toituja, vahel ikka patustan magusaga. Ehk siis vahel teen endale patupäevi, kus söön seda, mille järgi isutab. Ilmselt ei ole see kõige õigem tegu, aga kuna minu treeningu eesmärgiks ei olnud otseselt kaalu langetamine ja praegusel hetkel ei olegi enam midagi langetada, siis ma tunnen, et see on asi, mida ma vahel teha võin, ilma süümepiinateta.

Enamasti söön siiski tervislikult: hommikuti puder(marjadega), lõunal kodunt kaasa võetud toit (tatar, riis, kana, kala, köögiviljad), õhtul korralik soe toit (enamasti kana, kala + kodujuust, köögiviljad). Ka vett olen hakanud korralikult tarbima.

Elukaaslane elab mulle innukalt kaasa ja on mu üle uhke. Ema, vanaema kiidavad ja imestavad minu tahtejõudu, kuid on ka pereliikmeid, sõpru, kes ei mõista – kommenteerides minu elustiili “Sa oled ju niigi sale, milleks nii palju trenni teha?”, “Kas keegi ütles, et Sa oled paks?”, “Ma ei tea küll kedagi, kes nii palju hea enesetunde pärast trennis käiks….” jne. Kuidas selgitada inimestele, et trenni ei pea ainult paksud inimesed tegema, või et treening annab mulle super hea enesetunde?!?

Ma pole kunagi nendele inimestel viltu vaadanud, kes palju trenni teevad, aga on mingi osa inimesi, kes kas kadedusest, laiskusest või ma ei tea millest seda teevad… . Üldiselt olen sellest üle olnud ja oma põhimõtetele kindlaks jäänud!

No nii inspireeriv neiu, kas pole? Kahjuks on tõesti nii, et meiesuguste elustiili kõik inimesed ei mõista, aga sellest tuleb lihtsalt üle olla. Aitäh Sulle, et meiega oma lugu jagasid!

Ja nüüd natuke minust ka…

Eile õhtul muljetasin „Tarkpea teeb trenni“ Facebooki lehel lühidalt oma eilsest treeningust. Kuna selliseid kõik-on-perfektne-trenne ei tule just iga nädal ette, siis ma lihtsalt pean sellest nüüd siia ka veel kirjutama…

Alustasin spordiklubi spinningusaalis rattal soojendusega (30 min). Sellele järgnes mu elu parim spinning üldse (50 min) – mu keha ja vaim olid vaatamata kurnavale koolipäevale kuidagi nii värsked.

Miskipärast higistasin ma eile meeletult ja noh, see on mu väike kiiks, et ma jumaldan trenni tehes higistamist. Kui ikka olla üleni märg ja samal ajal rattal täiega gaasi anda, siis on see lihtsalt nii awesome feeling!!!

Tahan seda särki, kohe! (pildi allikas)

Peale spinningut vahetasin ruttu riided ja jalanõud ning suundusin välja jooksma (40 min ehk 6 km). Kell oli just nii palju, et päike hakkas loojuma. Oeh, seda tunnet ei saa lihtsalt sõnadesse panna.

Ainuke miinus kogu asja juures oli see, et üpris hiline kahetunnine trenn tegi mu meele nii erksaks, et ma ei suutnud öösel üldse magama jääda. Unetunde tuli kokku heal juhul 5-6, kuigi tavaliselt magan ikka vähemalt 8 tundi.

Muide, mis puutub magamisse, siis olen selle koha pealt endaga väga range. Ma ei tee põhimõtteliselt mitte midagi une arvelt – ma lihtsalt vajan seda!

Arvan, et minu sportlikud edusammud ongi nii kiirelt tulnud mitte treeningute enda pärast, vaid just tänu õigele toitumisele ning piisavale uneajale – taastumiseks on need ju väga olulised.

Kas teie olete ka oma elustiili suhtes kohanud arvustavaid märkusi?

Kellele veel meeldib sporti tehes higistada?

Mitu tundi öösel magate teie?

Ainuke reegel on see, et ma pean kirja panema KÕIK, mis mu suhu rändab.

Hommikusöök

Lõunasöök

Vahepalad

Õhtusöök

Ma luban teile, et praetud lillkapsas munaga maitseb sama hästi kui praetud kartulid munaga!